Euroala võlakriis

Sisu

• Põhjused
• Lahendus
• Lepingu mõju
• Tagajärjed
• Kuidas kriis võis välja kukkuda
• Mis oli kaalul

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni andmetel oli euroala võlakriis 2011. aastal maailma suurim oht ​​ja 2012. aastal läks asi ainult hullemaks. Kriis algas 2009. aastal, kui maailm mõistis esmakordselt, et Kreeka võib võlga rikkuda . Kolme aasta jooksul ulatus see Portugali, Itaalia, Iirimaa ja Hispaania riigivõla maksmatajätmise võimaluseks. Euroopa Liit eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga püüdis neid liikmeid toetada. Nad algatasid Euroopa Keskpanga (EKP) ja Rahvusvahelise Valuutafondi päästmise, kuid need meetmed ei takistanud paljudel kahtlustada euro enda elujõulisust.

Pärast seda, kui president Trump ähvardas 2018. aasta augustis Türgist imporditud alumiiniumi ja terase impordi tollimaksude kahekordistada, langes Türgi liiri väärtus USA dollarites taastuvate hirmude ees rekordmadalale tasemele, et Türgi majanduse halb tervis võib vallandada uue kriisi Paljudel Euroopa pankadel on Türgi laenuandjate osalus või nad on andnud laene Türgi ettevõtetele. Liiri langedes on vähem tõenäoline, et need laenuvõtjad saavad neid laene tagasi maksta. Vaikimisi võivad tõsiselt mõjutada Euroopa majandust.

Põhjused

Esiteks ei kohaldatud karistusi riikidele, kes rikkusid ELi asutavate Maastrichti kriteeriumide kehtestatud võla suhet SKPsse, sest Prantsusmaa ja Saksamaa kulutasid ka üle piiri ja oleks silmakirjalik karistada teisi, kuni nad said oma majad korda. Üheski sanktsioonis ei olnud hambad, välja arvatud eurotsoonist väljaarvamine, karm karistus, mis nõrgendaks euro enda võimu. EL soovis tugevdada euro jõudu.

Teiseks said euroala riigid euro võimust kasu. Neile meeldisid madalad intressimäärad ja suurenenud investeerimiskapital. Suurem osa sellest kapitali voogust kulges Saksamaalt ja Prantsusmaalt lõunapoolsematesse riikidesse ning see suurenenud likviidsus tõstis palkasid ja muutis nende ekspordi vähem konkurentsivõimeliseks. Eurot kasutavad riigid ei saaks inflatsiooni jahutamiseks teha seda, mida enamik riike teeb: tõsta intresse või printida vähem valuutat. Majanduslanguse ajal langesid maksutulud, kuid riiklikud kulutused kasvasid töötuse ja muude hüvitiste tasumiseks.

Kolmandaks, kokkuhoiumeetmed pidurdasid majanduskasvu liiga piiravalt. Need suurendasid töötust, vähendasid tarbijate kulutusi ja vähendasid laenamiseks vajalikku kapitali. Kreeka valijatele oli majanduslangusest kõrini ja nad sulgesid Kreeka valitsuse, andes võrdse arvu hääli parteile "kasinuse puudumine" Syriza. Euroalalt lahkumise asemel töötas uus valitsus siiski kokkuhoiuga jätkamise nimel. Pikemas perspektiivis leevendavad kokkuhoiumeetmed Kreeka võlakriisi.

Lahendus

2012. aasta mais töötas Saksamaa kantsler Angela Merkel välja seitsmepunktilise plaani, mis läks vastuollu värskelt valitud Prantsusmaa presidendi Francois Hollande'i ettepanekuga luua eurovõlakirju. Samuti soovis ta kokkuhoiumeetmeid vähendada ja luua rohkem majanduslikke stiimuleid. Merkeli plaan:

1. Käivitage ettevõtete alustamise abistamiseks kiirkäivitamise programmid
2. Lõdvendage kaitset ebaseadusliku vallandamise eest
3. Tutvustage madalamate maksudega "minitöökohti"
4. Ühendage õpipoisiõpe noorte tööpuudusele suunatud kutseharidusega
5. Luua spetsiaalsed fondid ja maksusoodustused riigile kuuluvate ettevõtete erastamiseks
6. Luua spetsiaalsed majandustsoonid nagu Hiinas
7. Investeerige taastuvenergiasse

Merkel leidis, et see toimis Ida-Saksamaa integreerimisel ja nägi, kuidas kokkuhoiumeetmed võivad kogu euroala konkurentsivõimet suurendada. Seitsmepunktiline kava järgnes 9. detsembril 2011 heaks kiidetud valitsustevahelisele lepingule, kus ELi juhid leppisid kokku juba olemasoleva rahaliiduga paralleelselt fiskaalse ühtsuse loomises.

Lepingu mõju

Lepingus tehti kolme asja. Esiteks jõustas see Maastrichti lepingu eelarvepiiranguid. Teiseks kinnitas see laenuandjatele, et EL seisab oma liikmete riigivõla taga. Kolmandaks võimaldas see ELil tegutseda integreerituma üksusena. Täpsemalt tekitaks leping viis muudatust:

1. Eurotsooni liikmesriigid annaksid juriidiliselt teatud eelarvevolitused ELi tsentraliseeritud kontrollile.
2. Liikmeid, kes ületavad puudujäägi 3% SKTst, ootaksid rahalised sanktsioonid ning kõikidest riigivõlgade emiteerimise plaanidest tuleb ette teatada.
3. Euroopa finantsstabiilsuse rahastu asendati alalise päästefondiga. Euroopa stabiilsusmehhanism hakkas kehtima 2012. aasta juulis ja alaline fond kinnitas laenuandjatele, et EL seisab oma liikmete taga, vähendades makseviivituse riski.
4. ESM-is hääletamiseeskirjad võimaldaksid hädaolukorra otsused vastu võtta 85% -lise kvalifitseeritud häälteenamusega, mis võimaldaks ELil kiiremini tegutseda.
5. Euroala riigid laenaksid oma keskpankadelt IMF-ile veel 200 miljardit eurot.

See järgnes päästmisele 2010. aasta mais, kus EL-i juhid ja Rahvusvaheline Valuutafond lubasid 720 miljardit eurot (umbes 920 miljardit dollarit), et vältida võlakriisi vallandamist järjekordse Wall Streeti krahhi korral. Päästetagastus taastas usu eurosse, mis libises dollari suhtes 14 kuu madalaimale tasemele.

Libor tõusis, kui pangad hakkasid paanikasse sattuma nagu 2008. aastal. Alles seekord hoidusid pangad hüpoteekidega tagatud väärtpaberite asemel üksteise toksilisest Kreeka võlast.

Tagajärjed

Esiteks, Ühendkuningriik ja mitmed teised EL-i riigid, mis ei kuulu eurotsooni, kahtlesid Merkeli lepingus. Nad muretsesid, et leping toob kaasa "kaheastmelise" ELi. Euroala riigid võiksid luua sooduslepingud ainult oma liikmetele ja jätta välja need riigid, kus eurot pole.

Teiseks peavad euroala riigid nõustuma kulutuste kärpimisega, mis võib aeglustada nende majanduskasvu, nagu see on Kreekas. Need kokkuhoiumeetmed on olnud poliitiliselt ebapopulaarsed. Valijad võiksid tuua uusi liidreid, kes võivad lahkuda eurotsoonist või EL-ist ise.

Kolmandaks on muutunud kättesaadavaks uus rahastamisvorm, eurovõlakiri. ESM-i rahastatakse 700 miljardi euro väärtuses eurovõlakirjadena ja need on täielikult tagatud euroala riikide poolt. Nagu USA Treasurys, sai ka neid võlakirju järelturult osta ja müüa. Treasurysega konkureerides võivad eurovõlakirjad viia USA-s kõrgemate intressimääradeni

Kuidas kriis võis välja kukkuda

Kui need riigid oleksid täitmata jätnud, oleks see olnud hullem kui 2008. aasta finantskriis. Pangad, kes on riigivõlgade esmased valdajad, seisaksid silmitsi tohutute kahjudega ja väiksemad oleksid kokku varisenud. Paanikas vähendasid nad üksteisele laenu andmist ja Libori kurss tõusis hüppeliselt nagu 2008. aastal.

EKP-l oli palju riigivõlga; maksejõuetus oleks ohustanud tema tulevikku ja ähvardanud EL enda püsimist, sest kontrollimatu riigivõlg võib põhjustada majanduslanguse või ülemaailmse depressiooni. See oleks võinud olla hullem kui 1998. aasta riigivõlakriis. Kui Venemaa ei täitnud oma kohustusi, tegid seda ka teised areneva turuga riigid, kuid mitte arenenud turud. Seekord ei ole makseviivituse ohus mitte arenevad turud, vaid arenenud turud. Rahvusvahelise Valuutafondi suured toetajad Saksamaa, Prantsusmaa ja USA on ise väga võlgu. Vajaliku tohutu päästmise rahastamiseks oleks sellele võlale vähe poliitilist isu.

Mis oli kaalul

Võlgade reitinguagentuurid nagu Standard & Poor's ja Moody's soovisid, et EKP kiirendaks ja tagaks kõik euroala liikmete võlad, kuid EL-i juht Saksamaa oli sellisele sammule ilma kinnitusteta vastu. See nõudis võlgnikuriikidelt rangete meetmete võtmist, et oma maksumajad korda tegema. Investorid olid mures, et kokkuhoiumeetmed aeglustavad majanduse taastumist ja võlgnikud riigid vajavad seda kasvu oma võlgade tagasimaksmiseks. Kokkuhoiumeetmeid on vaja pikas perspektiivis, kuid need on lühiajaliselt kahjulikud.